Mida teha kui vaevab depressioon?

Kevadel toimus peaasi.ee kampaania „Must lumi“, mis leidis laialdast kajastamist ka meedias. Kampaania eesmärgiks oli osutada depressiooni mõjule ühiskonnas ning teadvustada depressiooni kui haigust, mida on võimalik ennetada ja ravida. Kampaania kestel said inimesed täita depressiooni sõelküsimustikku ning juba esmastest tulemustest selgus, et 45 protsendil vastanutest oli skoor üle depressiooni sümptomite piirnormi, mis viitab võimaliku meeleoluhäire esinemisele. See teadmine ehmatas kindlasti paljusid vastanuid, kuid usun, et oli ka neid, kellele mõjus see tulemus kergendavalt – vähemalt on nüüd teada, mis minuga toimub. Käesolevas blogipostituses annan ülevaate, kuidas tunda ära depressiooni, mida sellisel juhul ette võtta ning millal psühholoogi poole pöörduda.

Me kõik tunneme end vahel väsinuna ja kurvana, kuid…. 
Kliiniline psühholoog-psühhoterapeut Katri-Evelin Kalus annab oma artiklis väga hea ülevaate sellest, kuidas eristada depressiooni igapäevasest meeleolukõikumisest. Me kõik tunneme end vahel väsinuna, kurvana, pea on negatiivseid mõtteid täis ja justkui ei tahakski midagi ette võtta. Kuid lühiajaline kurb meeleolu, negatiivsed mõtted ja kurnatus ei ole kindlasti piisav depressiooni diagnoosiks. Väga olulise kohana toob Kalaus oma artiklis välja, et normaalse psüühika toimumise juurde käibki emotsioonide, motivatsiooni ja energiataseme kõikumine ajas. Seda kui tunda mõnda aega meeleolu, motivatsiooni ja energia alanemist, väsimuse suurenemist või panna tähele negatiivseid mõtteid, ei saa koheselt depressiooniks pidada. Depressiooni puhul on sümptomid küll sarnased, kuid sealjuures peab olema häiritud meeleolu püsiv,  motivatsioon ja energiatase olulisel määral alanenud ning väsimus nii suur, et ka väikest pingutust nõudvaid asju on väga raske teha. Depressioonis inimestel on igapäevatoimetulek oluliselt häiritud ning üha rohkem esineb käitumuslikku vältimist. Kui inimene jääb eemale meeldivatest tegevustest ja kogemusest, langeb tema positiivne emotsionaalsus oluliselt ja seetõttu esineb ka häiriva sisuga negatiivseid mõtteid järjest enam. Nii tekibki kliinilise depressiooni nõiaring, kust on ise väga raske välja saada. Ühel pool on negatiivsed mõtted, häiritud meeleolu, madal energiatase ja motivatsioon ning teisel pool käitumuslik vältimine, mis kõik teineteist omakorda mõjutavad.

Meeleoluhäirele viitavad järgmised sümptomid:

• Meeleolu on alanenud ehk enam esineb kurvameelsust ja/või apaatsust
• Huvi ja elurõõmu kadumine
• Energia, motivatsiooni vähenemine
• Enesesüüdistused, alanenud eneseusaldus
• Väärtusetusetunne
• Lootusetus tuleviku suhtes või pessimistlik suhtumine tulevikku
• Isu alanemine
• Unehäired
• Keskendumisraskused, tähelepanu alanemine
• Alaväärsus või alanenud enesehinnang ja eneseusaldus
• Enesekahjustuse- ja/või suitsiidimõtted või -teod

Depressiooni diagnoosiks on sõltumata raskusastmest nõutav häirivate sümptomite vähemalt kahenädalane kestus. Depterssioon jaguneb raskusastmelt kolmeks: kerge, mõõdukas või raske. Teades meeleoluhäiretele viitavaid sümptomeid, on väga olulisel kohal nii enda kui ka lähedaste varane probleemide märkamine ja teadvustamine, abi otsimine ning probleemiga tegelemine.Kiire märkamine ja sekkumine võib aidata depressiooni välja kujunemist ning süvenemist ära hoida. Seega võiks psühholoogi poole pöörduda juba esmaste sümptomite ilmnemisel, mitte jääda ootama kuniks probleemid liigselt üle pea kasvavad.

Kui tunned, et kirjeldatud sümptomid on Sinu lähedasel, siis kindlasti mine ja küsi, kas tal oleks abi vaja. Tihti ei julgeta ise probleemi tunnistada. Samuti kui leidsid tekstist, et Sul võib olla meeleoluhäirele viitavaid sümptomeid, siis ära kõhkle võtmast ühendust minu või mõne teise eriala spetsialistiga. Eriala spetsialisti äratundmisest rääkisin oma elemises artiklis siin.

Ravi ei tähenda alati tablette
Väga laialdaselt on levinud ka arvamus, et meeleoluhäireid ravivad psühhiaatrid antidepressantidega. Tegelikult on depressiooni ravijuhendis (ilmunud ajakirjas Eesti Arst, 2011) antidepressantide kõrval välja toodud ka psühhoteraapia, mis on iseseisva ravimeetodina antidepressantidega võrdse efektiivsusega. Näiteks depressiooni raviks kasutatav kognitiiv-käitumisteraapia on teraapiavorm, kus sekkutakse otseselt depressiooni säilimismehhanismi, lõhkudes eelpool väljatoodud meeleoluhäire nõiaringi (ebakohase ja enesekriitilise mõtlemise korrigeerimine ning käitumise modifitseerimine ehk kohasemaks muutmine ja aktiveerimine).

Seega ei eelda abi saamine tingimata tablettide söömist, kuid oluline on siiski õige spetsialisti poole pöördumine. Depressioon on nii ennetatav kui ka ravitav, tuleb vaid osata omale abi otsida ja seda küsida.